Mart Port, 1962. EAM 52.2.11

Mustamäe vaate- ja veetorni võistlustöö

Tallinnas Mustamäe elurajooni teenindama pidanud vaate- ja veetorni arhitektuurivõistlusele esitatud töö tugevus seisneb insener-tehniliselt puhtas vormis. Vaateplatvormi moodsat nõgusat katusekuju võimaldas raudbetooni kasutus. Piirkonda arendati toona intensiivselt: aasta varem valmis Mustamäe mäeveeru otsas suusahüppetorn ja selle jalamile planeeriti tehnikaülikooli linnakut. Perspektiivvaatel on näha kümnendi alguses levinud arhitektuurigraafika, kus klassikalist akvarelliga koloreeritud tušijoonist on täiendatud laia tumeda viltpliiatsiga. Joonised saabusid muuseumisse Mart Pordi koduarhiivist. Tekst: Sandra Mälk

• 1960ndad
• Mart Port

Mart Port, 1946. EAM 52.1.8

Nädalalõpumaja projekt

Nädalalõpumaja nimetus võeti kasutusele 1930. aastatel, kui puhkamine ja sellega seotud uut tüüpi ruumid populaarsemaks muutusid ning väikeseid suvilatüüpi majakesi Tallinna lähedale Meriväljale, aga näiteks ka Väänasse või Vasalemma ehitama hakati. Ühekorruselised, paari toaga kerged suvemajad palgatöölise kiireks nädalalõpupuhkuseks olid põhimõtteliselt erinevad 20. sajandi alguse jõukama rahva suurtest ja sopilistest suvevilladest, puhkamisest sai eesrindliku eesti keskklassi argielu osa. Üliõpilane Mart Port tegi oma nädalalõpumaja koolitööna juba vahetult peale sõda, laenates muretult projektile Eesti ajast nii nime kui mahuka ruumilise ülesehituse (pindala 70 m² on ajastut arvestades enam kui luksuslik), lisades omalt poolt fassaadil jõuliselt näha olevad kivist kandeseinad ning veidra naisefiguuri, kes saabuvat meest terrassil tervitab. Läks veel umbes kümme aastat, kui puhkamisest ja suvilast sai ka tegelikult nõukogude ideoloogia oluline osa ning iga töötava inimese vääramatu õigus. Moskva käskis välja töötada esimesed suvemajade tüüpprojektid – napilt üle 20 m² suuruse põrandapinnaga odavad puidust hooned, mida saaks püstitada nii aiamaale kui metsa alla. Muide, Port koos Ülo Ellandiga tegid samuti ühe sellise projekti, millel sarnaselt kunagisele Pordi kursusetööle oli ühepoolne kaldkatus ja ukseesine terrass, ent maja ise koosnes juba tehases toodetavaist valmiselementidest. Suvila massidesse jõudmine oli alanud. Mart Pordi koduse arhiivi andis 2014. aastal muuseumile üle Jaan Port. Tekst: Triin Ojari

(kliki pildil, et näha projektijoonist)

• 1940ndad
• Mart Port

Mart Port, 1940. EAM 52.3.3

Tartu Poeglastegümnaasiumi õpetajad

2014. aastal anti muuseumile üle arhitekt Mart Pordi (1922–2012) isikuarhiiv. Lisaks projektidele, fotodele ja käsikirjadele oli selle hulgas ka mõnikümmend Mart Pordi kooliaegset tööd – linoollõiked ja karikatuurid Tartu Poeglastegümnaasiumi õpilasajakirjale „Iil“. Hea käe ja huumorisoonega Mart Pordi tehtud fotod ja joonistused illustreerivad kõiki selle ajakirja 1937.–1940. aasta numbreid, mõnedele on Mart Port kujundanud ka esikaane. Abiturientidele pühendatud erinumbris, mis ilmus 1940. aasta mais, iseloomustatakse teda (ikka läbi nalja) nii: „MART PORTI tunneb isegi tema väike vend, ammugi siis kõik Tartu koolilapsed ja muu noorrahvas. Mart on kodus igal alal ja saab oma andekuse tõttu kõigega hakkama mängleva kergusega, nii et võiks elukutse valikul rahulikult proovida vürhvliõnne. Erilise tunnustuse on ta pälvinud karikatuurimeistrina, kelle sule alt ei pääse ei õpetajad ega „ristiinimesedki“. ….“ Poeglastegümnaasiumi õpetajaid kujutavad šaržid märgusõnaga „Ilu-Eedi“ on tehtud ajakirja sama aasta loominguvõistlusele, kus nad said esimese preemia. Noorele kunstnikule on siin otseseks eeskujuks olnud 1930ndatel populaarse Nino Za karikatuurid, mida tõendavad väljalõiked saksakeelsetest seltskonnaajakirjadest. Vaimukate ja hoogsate saržide joonistamist jätkas Mart Port ka hiljem arhitektuuritudengina Tallinna Polütehnilises Instituudis.

Käesoleva aasta 4. jaanuaril möödus arhitekt Mart Pordi sünnist 100 aastat. Tekst: Anne Lass

• 1940ndad
• Mart Port

Mart Port, 1956. EAM 10.4.12

Ehituskeraamika tehaste külastus Kiievis

Mart Pordi loomingulise komandeeringu eesmärk (1956) oli uurida, kas intensiivistunud masselamuehituse alal oleks võimalik tõsta tööstusliku ehitusviisi kvaliteeti ja kiirust. Kuuajalise reisi käigus läbis ta erinevaid linnu teekonnal Tallinnast Ukrainasse ja tagasi: Riia, Kaunas, Vilnius, Lvov, Ušgorod, Kiiev. Komandeeringu aruandes võtab arhitekt kokku, et näiteks Lätis ja Leedus on masselamuehitusega seotud ehitusvõtted siinsega üsna sarnased, aga omaette tähelepanu väärivad hoonete välisfassaadide juures kasutatud katteplaadid, mida toodeti Kiievis. Aruande üksikasjaliku pildimaterjali koguski ta just sealt. Iseäranis vaimustus ta “kabantšiku” tüüpi kohalikust savist valmistatud voodriplaatidest, mis töötati välja Kiievi Arhitektuuriakadeemias. “Kabantšikud” olid heledad plaadid, osaliselt ka õõnsad, mis paigaldati müüritisele senistest väiksemate ripptellingute abil. Arhitekt juba teadis kirjutada, et Eestis on võimalik  selle tootmiseks vajaminevat valget savi hankida Joosu karjäärist Võrumaal. Reisi käigus külastas ta keraamiliste vooderdusplaatide tehaseid “Keramik” ja “Keramblok” ning viimase punase saviga kaevandust. Ukrainlased, kellel on pikad traditsioonid savitööstuse ja ehituskeraamika alal, tutvustasid talle ka Kiievi Arhitektuuriakadeemia ehitusjärgus olevat keraamika katsetehast, kus valmisid uued ehituses kasutatavad prototüübid. Aruandes tõi ta välja, et teadmisi jagati kahepoolselt. Kiievi, Minski, Vilniuse ja Riia ehitajad olid tutvunud Tallinnas kasutatava terrassiit-pesukrohvi katmisviisiga ja kiitnud selle mooduse uuenduslikkust. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha veel fotosid)

• 1950ndad
• Mart Port

Mart Port, Uno Tölpus, Raine Karp, Olga Kontšajeva, 1963. EAM 4.3.2

Välisministeeriumi hoone

Ameerikalikust nõndanimetatud internatsionaalsest stiilist mõjutatud 11-korruseline administratiivhoone valmis Tallinna kesklinna 1968. aastal. Hoone sümmeetrilist fassaadi ilmestavad korrapärased lintakende read ja vertikaalne akendeta keskosa, mis pidi moodustama tausta maja ees asuval väljakul seisnud ausambale. U-kujulise põhiplaaniga büroohoone esimesel korrusel on avar vestibüül, mille seinad kaeti hoone suursugususe rõhutamiseks roosa Kuuba päritolu marmoriga. Järgnevatel korrustel asuvad kontorid, viimasel korrusel maja tehnoruumid. Tiibhoonetes asuvad konverentsi- ja nõupidamissaalid, hooneosade keskel on sisehoov. Tähelepanuväärne on vasakus tiibhoones asuv raudbetoonist hüperboolse paraboolkoorikuga 600-kohaline konverentsisaal, mille lage katab 60 000 tühja kilukarpi. Niinimetatud Kilukarbisaali keerulise konstruktsiooni tõttu paigaldati valgustid ruumi seintele, lakke kruvitud õlitatud kilukarbid aitasid neile suunatud valgust ruumis hajutada ja peegeldada ning tagasid saalis hea akustika. Märgiline on ka hoone paiknemine linnaruumis. Büroohoone rajati 1948. aastal koostatud Tallinna kultuurikeskuse planeeringus (arhitekt Harald Arman) ette nähtud Teaduste Akadeemia peahoone asukohale, teisel pool Teatri väljakut paikneb Estonia teater – poliitika ja võim on vastamisi kultuuri ja vaimsusega. Alates 1991. aasta sügisest tegutseb endises EKP Keskkomitee hoones Eesti Välisministeerium. Hoone vaadete autor on Rein Kersten. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

• 1960ndad
• Mart Port
• Olga Kontšajeva
• Raine Karp
• Uno Tölpus