Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Emil Urbel, 1991. EAM 5.4.79

Pärnu kino eskiisprojekt

Pärnu uue kino projekt on põnev näide 1990. aastatel kavandatud, kuid ehitamata jäänud arhitektuurist. Arhitekt Emil Urbeli (arhitektuuribüroo Urbel ja Peil) kavandatud kino projekt astus omamoodi dialoogi linna ajaloolise hoonestustraditsiooniga, kvartali planeerimise ja kinohoone mahtude paigutamisel võeti aluseks 18. sajandi lõpul Pärnu südalinnas kasutusel olnud maakasutuse moodulvõrk. Kinohoonesse kavandati kaks saali, neist suurem pidi mahutama 420 vaatajat ja väiksem 80. Tavapärasest avaramad publiku sissepääsu ja hajumisalad, samuti suurem kohviku ja abiruumide, ka lava pind, võimaldanuks hoonet erinevate ürituste korral paindlikumalt kasutada. Hoone viimasele, kolmandale, korrusele kavandati lisaks mitmetele kino tehnilistele, kontori- ja abiruumidele eraldi sissepääsuga majahoidja korter. Hoone viimistlusmaterjalidena plaaniti kasutada valget terrasiitkrohvi ja keraamilisi plaate, samuti ei puudunud projektist kaasajale omased metallraamid ja teraspiirded. Kinoesisest alast Vee tänaval pidi kujunema avar, jalakäijatele mõeldud ja autoliiklusele suletud, tänavaruum. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

Emil Urbel, 1989. EAM 5.4.7

Saksi luteri kirik

1980. aastate teisel poolel tõusis varjusurmast Eesti uus kirikuarhitektuur. Perestroika liberaalsem õhkkond andis sakraalarhitektuurile uue võimaluse. Lääne-Virumaale järve äärde projekteeritud uue luteri kiriku konkurss oli esimesi omataolisi Eestis. Emil Urbeli võidutöö puhul pidas Soome, Rootsi ja Eesti arhitektidest koosnenud žürii eriti õnnestunuks kiriku laitmatu proportsiooniga fassaadi ja maastikuliselt hästi seotud lahendust. Ehkki 1980. aastate teise poole arhitektuurile oli omane ajaloolise arhitektuuri motiividega flirtiv postmodernism, eelistas žürii universaalsemat minimalistlikku lähenemist. Hoone jäi siiski ehitamata. Joonised “Ex nihilo” kinkis Emil Urbel muuseumile 1993. aastal. Tekst: Sandra Mälk