Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Valve Pormeister, projekt 1958, valmis 1960. EAM 33.1.22

Lillepaviljon Tallinnas Pirita tee 26

Aia- ja pargikujundajana ülikooli lõpetanud arhitekt Valve Pormeistri sõnul oli loodus justkui üks komponent temast endast, mistõttu seadis ta oma töödes maastiku tihti esikohale. Lillepaviljon on sulatatud maastikku Pormeistri käekirjale iseloomuliku tundlikkusega. Samm-sammult künkast üles astuv maja esindab orgaanilisele ehituskunstile lisaks Soome mõjutustega karniisiarhitektuuri. Toonases ühiskonnas, mis kajas veel 1950. aastate alguse jäikusest, oli niisugune lähenemine haruldane ja mõjus värske, põhjamaisena. Detailirohked interjöörikavandid näitavad arhitekti entusiasmi lillenäituste kujundamisel, millega ta end samuti edaspidi sidus. Joonis saabus muuseumi kogusse 2002. aastal Valve Pormeistri isikliku arhiiviga, mille annetas Karin Victoria Kuuskemaa.

August Volberg, Peeter Tarvas, 1950–1952. EAM 40.1.15; 31.1.106

Kino Sõprus Tallinnas

Aprillis 65. sünnipäeva tähistav Kino Sõprus ehitati 1944. aasta märtsipommitamises hävinud Tallinna vanalinna hoonestuse kohale. Kahe kinosaaliga hoone oli oma aja tingimustes igati kaasaegne, mis aga ei pääsenud ka ametlikust arhitektuuriideaalist „sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik”. Põhiprojektile eelnenud kavandil on näha Nõukogude ideoloogiat peegeldavat dekoorilembust ja uusklassitsismi mõjusid valmisehitatud hoonest enamgi. Sellel on ka esialgne nimevariant Leningrad (kaaluti ka Spartacuse nime). Võõrapärases dekooris leidus ka kohalikke detaile, näiteks sammasportikuse kaunistamisel on inspiratsiooni ammutatud kohalikest rahvusmotiividest. Joonisel on kasutatud punast pastelli ja toona uuenduslikku helesinist mehaanilist tindipliiatsit. 1955. aastal kino avamisel tehtud fotodel figureerivad arhitektid August Volberg ja Peeter Tarvas. Autori ridadesse kuuluvad ka sisearhitekt Maia Laul ja esialgse projekti koostanud Friedrich Wendach ja seda edasi arendanud Ilmar Laasi. August Volbergi arhiivi annetas muuseumile Heili Volberg 2001. aastal ja Peeter Tarvase arhiivist Maria Tarvas 2006. aastal. Tekst: Sandra Mälk  

Linnaplaanid, 1927–1963. EAM fondidest 2.1, 3.1 ja 4.1

Eesti linnaplaanid

Arhitektuurimuuseumil on hea uudis linnakaartide huvilistele! Nüüdsest on 34 suurt ajaloolist plaani digiteeritud ja MuIS-i portaalis ning Rahvusarhiivi kaardikogus kättesaadavad. Saime riiulil seisnud ülisuurte rullide jälile, need olid muuseumisse saabudes nii jäigalt kokku rullitud, et jooniste avamine oleks need lihtsalt katki teinud. Osavate restauraatorite ja digiteerijate abiga Tartu Rahvusarhiivist saame aga muretult kaevuda jooniste detailidesse. Peamiselt 1940. ja 1950. aastatest pärit linnaplaanid näitavad Haapsalu, Tallinna, Viljandi, Tartu ja teiste linnade toonast seisu kui ka uusi ideid linnaruumi korraldamiseks. Vaadake järgi!

Vaata kogu loetelu siit:
http://www.ra.ee/kaardid/index.php/et/map/searchAdvanced?archive=EAM&digitized=1&vmode=grid&q=1

 

Elmar Lohk, 1955. EAM 9.1.13

Sahlgrenska haigla Göteborgis

Elmar Lohk (1901–1963) oli üks 1944. aastal välismaale põgenenud Eesti arhitektidest, kes jätkas võõrsil edukalt oma erilalal. Esialgu töötas ta rootslasest arhitekti Gustaf Birch-Lindgreni arhitektuuribüüros ja hiljem asutas juba oma kontori. 1930. aastatel Tallinnas Vabaduse väljaku äärde ja mujale kesklinna esinduslikke büroosid ja kortermaju projekteerinud Lohu Rootsi ajajärku kuulusid peamiselt koolid ja haiglad. Tollal Rootsi suurima, Göteborgis asuva 1500 voodikohaga filantroop Niclas Sahlgreni nimelise haigla pliiatsijoonise õhuvaade annab aimu kompleksi ulatusest. Hoone valmis 1959. aastal. Elmar Lohu jooniste kogu kinkis muuseumile 1993. aastal arhitektist poeg Jaak Lohk. Tekst: Sandra Mälk

Mart Port, 1953. EAM 3.1.85

Tallinna Narva maantee hoonestamise projekt

Teise maailmasõja järel Tallinna peaväljakuks valitud Viru väljaku ansambli hoonestamisel rajati sinna suubuvad laiad peamagistraalid. Üks neist oli Narva maantee, mis Mart Pordi lahenduses viidi ellu küllaltki algupäraselt. Tänavat ääristavad nelja-viiekorruselised stalinistlikud tüüphooned, mille linnaruumiliseks toetamiseks laiendati olemasolevat tänavat. Kuna tänavajoon oli eri laiusega kvartalite tõttu ebaühtlane, liigendati tänavat tagaplaanil nähtavate ajastuomaste tornide ehk propüleedega, mis imiteerivad väravat. Akvarell arvati muuseumi kollektsiooni hulka alates Eesti Ehitusmälestiste arhiivi üleandmisega 1991. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Mart Port, 1956. EAM 10.4.12

Ehituskeraamika tehaste külastus Kiievis

Mart Pordi loomingulise komandeeringu eesmärk (1956) oli uurida, kas intensiivistunud masselamuehituse alal oleks võimalik tõsta tööstusliku ehitusviisi kvaliteeti ja kiirust. Kuuajalise reisi käigus läbis ta erinevaid linnu teekonnal Tallinnast Ukrainasse ja tagasi: Riia, Kaunas, Vilnius, Lvov, Ušgorod, Kiiev. Komandeeringu aruandes võtab arhitekt kokku, et näiteks Lätis ja Leedus on masselamuehitusega seotud ehitusvõtted siinsega üsna sarnased, aga omaette tähelepanu väärivad hoonete välisfassaadide juures kasutatud katteplaadid, mida toodeti Kiievis. Aruande üksikasjaliku pildimaterjali koguski ta just sealt. Iseäranis vaimustus ta “kabantšiku” tüüpi kohalikust savist valmistatud voodriplaatidest, mis töötati välja Kiievi Arhitektuuriakadeemias. “Kabantšikud” olid heledad plaadid, osaliselt ka õõnsad, mis paigaldati müüritisele senistest väiksemate ripptellingute abil. Arhitekt juba teadis kirjutada, et Eestis on võimalik  selle tootmiseks vajaminevat valget savi hankida Joosu karjäärist Võrumaal. Reisi käigus külastas ta keraamiliste vooderdusplaatide tehaseid “Keramik” ja “Keramblok” ning viimase punase saviga kaevandust. Ukrainlased, kellel on pikad traditsioonid savitööstuse ja ehituskeraamika alal, tutvustasid talle ka Kiievi Arhitektuuriakadeemia ehitusjärgus olevat keraamika katsetehast, kus valmisid uued ehituses kasutatavad prototüübid. Aruandes tõi ta välja, et teadmisi jagati kahepoolselt. Kiievi, Minski, Vilniuse ja Riia ehitajad olid tutvunud Tallinnas kasutatava terrassiit-pesukrohvi katmisviisiga ja kiitnud selle mooduse uuenduslikkust. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha veel fotosid)

August Volberg, Heili Volberg, 1958. EAM 31.1.37

Kirjanike Maja

1963. aasta kevadel avati Tallinna vanalinnas Kirjanike Maja. Riiklikus projekteerimisinstituudis „Estonprojekt“ arhitektide August ja Heili Volbergi kavandatud neljakorruselise hoone projekt valmis 1958. aastal. Lakoonilisena näivat Kirjanike Maja iseloomustab modernismile omane ratsionaalsus, sulaaja arhitektuurile kohaselt on loobutud eelnevale paarile kümnendile iseloomulikust raskepärasest ja ilutseva dekooriga arhitektuurist. Hoone fassaad on kaetud terrasiitkrohviga ja korrapäraselt paiknevad aknad viitavad hoone erinevatele funktsioonidele – avarate akende taga asuvad avalikuks kasutamiseks mõeldud ruumid, väiksemate kolmeosaliste akende taga peituvad privaatsed eluruumid. Ajaloolise arhitektuurikeskkonnaga seob hoonet vanalinna katusemaastikku sobiv kõrge viilkatus, mida ehtisid väljaulatuvad vintskapid. Harju tänava ääres esimesel korrusel tegutses suurte vaateakendega raamatukauplus „Lugemisvara“. Harju ja Vana-Posti tänava nurgal asub kolmel korrusel kohvik „Pegasus“. Kaasaegse sisekujundusega kohviku esimesele korrusele kavandati algselt vestibüül garderoobi ja abiruumidega. Kahel järgneval korrusel asuvad kohviku saalid, mille akendest avaneb vaade Niguliste kirikule, rohetavale haljasalale ja Eduard Vilde monumendile. Kohviku korruseid ühendab keerdtrepp. Kuninga tänava poole jääva hoone kolmekorruselises osas asuvad Kirjanike Liidu ruumid ja efektse musta laega 150-kohaline koosolekusaal. Eelneva kõrval oli ruumi ka ajakirja „Looming“ toimetusele ja Kirjandusfondile. Hoonesse kavandati ühes avaliku funktsiooniga kirjanikele ja nende peredele kahe- kuni viietoalised korterid. Suuremates korterites oli üks ruum planeeritud kirjaniku töötoaks, sinna kavandati ka seina sisse ehitatud raamaturiiulid. Hilisema ümberehituse käigus ehitati välja hoone viies ehk katusealune korrus. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)