Eesti Arhitektuurimuuseum asutati 1. jaanuaril 1991. aastal, et dokumenteerida, säilitada ja teadvustada Eesti arhitektuuri ajalugu ja arengut tänapäeval. Asutamise eestvedajad olid Krista Kodres, Mart Kalm ja Karin Hallas-Murula. 2024. aastal muutus Eesti Arhitektuurimuuseum sihtasutuseks.
Ka muuseumimaja ise on eksponaat – 1996. aastast tegutseb muuseum 1908. aastal valminud ja sajandi lõpus rekonstrueeritud Rotermanni soolalaos, mis on Tallinna tööstusarhitektuuri väljapaistvaid tänini säilinud näiteid.
Arhitektuurimuuseum mälu- ja haridusasutusena sobib nii spetsialistile, kaaslinlasele, turistile kui ka koolilapsele. Muuseum on Eesti ehitatud ajaloo oluline talletaja ja tutvustaja – näitused meie arhitektuuriajaloost, rahvusvahelisest praktikast kui ka kõige nüüdisaegsemast, alles ideestaadiumis arhitektuurist on üks viis ruumi meie ümber märkama õppida ja õpetada.
Muuseumil on esinduslik jooniste ja projektide arhiiv 1920.–1930. aastatest ja Nõukogude perioodist, samuti fotokogu ning pidevalt täiendatav maketikogu. Suur osa makettidest on vaatamiseks püsinäitusel „Elav ruum: sajand Eesti arhitektuuri“. Muuseumi jaoks on tähtis ka nüüdisaja arhitektuuri teema – mõista ja uurida praegust elukeskkonda.
Igas eas uudishimulikele, eriti aga lastele, sobib maailma märkama õppimiseks püsiekspositsioon „Uuri ruumi!“ muuseumi keldrisaalis. See avastusnäitus pälvis 2019. aastal parima püsinäituse auhinna.
Muuseum teeb koostööd Eesti teiste arhitektuuriorganisatsioonide ja -ühenduste ning muuseumidega. Eesti Arhitektuurimuuseum on rahvusvahelise arhitektuurimuuseumide ühenduse (ICAM) liige, head suhted on nii Põhjamaade kui ka Euroopa arhitektuuriinstitutsioonidega. Samuti on muuseum üliõpilastele soovi korral nii uurimis- kui ka praktikabaasiks.
