Eesti teatrimajad

Näitus toob rambivalgusesse Eesti teatriarhitektuuri – alustades kaskedega ehitud küünidest 19. sajandi alguses ja lõpetades tänaste teatrimajade projektidega. See on ühe tüpoloogia genees, mida on saatnud rahvusliku liikumise kontekst ning teatrikunsti professionaliseerumine.

Teatriarhitektuuri professionaliseerumise algusajaks loeme aega, kui Soomest tellitud projektide järgi kerkisid kaks teatrihoonet, meie rahvusliku mõtte sümbolit: Vanemuine Tartus (1906) ja Estonia teatri- ja seltsimaja Tallinnas (1913). Samasse ritta kuuluvad kohalike arhitektide projekteeritud Võitleja Narvas (1908), Endla Pärnus (1911), Säde Valgas (1911) ja Koit Viljandis (1911). Eesti rahvusliku teatriloo kõrval ei unustata ka saksa teatreid, millega konkureerimine rahvuslikke algatusi tiivustas, kuid millest ka palju eeskuju võeti.

1920.–1930. aastatel valmis mitmele Eesti teatrile juurdeehitise projekt, valmis ehitada jõuti enne sõda vaid Vanemuise uus teatrisaal ning Rakvere teater.

Sõjas said kõige rohkem kannatada Estonia, Vanemuine, Endla ja Võitleja, neist taastati ainult esimene. Nõukogude Eestis ehitati teatrihooneid vaid kolm –Vanemuine, Endla ja Ugala.

Uue Eesti ajal on vanad teatrid kaunilt korda tehtud, ühtki uut päris teatrit pole veel ehitatud, aga black box’e küll. Kestab Tallinna Linnateatri ehituse pikk protsess ning taas vaieldakse tuliselt Estonia ooperiteatri saatuse üle.

Nii on rohke ajaloolise, tuntud ja vähemtuntud materjali väljatoomine jätkuvalt aktuaalne.

Näituse saatjaks on Karin Hallas-Murula äsja ilmunud raamat „Eesti teatrimajad. Kaskedega küünidest tänapäeva teatriarhitektuurini“ (Eesti Teatriliit, 2023).

Näituse autor Karin Hallas-Murula
Näituse ruumikujundaja Pille Jänes
Graafiline kujundaja Margus Tammik