Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Ernst Kesa õpilastöö Brno Saksa Tehnikaülikoolis, u 1933. EAM 12.2.7

Ernst Kesa õpingud Brno Saksa Tehnikaülikoolis

Ernst Kesa õpingud Brnos 1930. aastate esimesel pooles langesid ajale, kui majandussurutis hakkas mõjutama ülikooli hiilgeaega. Kohalik Saksa Tehnikaülikool oli erakordselt populaarne välistudengite seas, kes moodustasid ligi poole 1740-st üliõpilasest. Huvi põhjuseks oli nii asjaolu, et õppetöö toimus eranditult saksa keeles, kui ka kooli suurepärane maine. Prestiižse akadeemilise õppeasutusena konkureeris see edukalt Viiniga. Eesti tudengite jaoks oli selline keskkond loomulik valik: kodumaal valitsenud tugevale baltisaksa kultuurile valdasid nad saksa keelt vabalt, mistõttu keelebarjääri taha õpingud ei jäänud.

Esimesed kaksteist Eesti üliõpilast astusid Brno Saksa Tehnikaülikooli 1924. aastal ning nende arv kasvas järk-järgult. Oluline pöördepunkt saabus 1929. aastal, mil kehtestati viisavaba reisimine Tšehhoslovakkia ja Eesti vahel. Eesti üliõpilaste jaoks oli see ülikool Gdański järel populaarseim Euroopa kõrgkool. Köitvalt mõjusid nii õppetöö kõrge tase kui ka Lääne-Euroopaga võrreldes suhteliselt madalad õppe- ja elamiskulud. Sõdadevahelisel ajal moodustasid Eesti üliõpilased seega keskmiselt 2,2% kõigist akadeemia välistudengitest. Nii Ernst Kesa kui ka tema vend August – kes õppis Brno tehnikaülikoolis kindlustustegevusi – sattusid mainekasse ja rahvusvahelisse keskkonda. Nende õpingute ajal kool moderniseerus; selle üheks näiteks oli professor Vinzenz Baieri projekteeritud uhiuue akadeemilise söökla avamine Údolní tänaval, kus pakuti taskukohase hinnaga toitu.

Majutusvõimalused sõltusid suuresti üliõpilase rahalistest võimalustest. Kõige ihaldatum elukoht oli Špilberki lossi all asuv luksuslik Lindenheimi ühiselamu. Selle vastandiks oli sünge ja lihtsakoeline Fischerheimi ühiselamu, kus ühte tuppa oli surutud kuni kolmkümmend inimest. Alates 1933. aasta detsembrist pakkus mugavamaid tingimusi Lipová tänaval asuv Neuer Heim. Kes aga ühiselamusse kohta ei saanud, pidid üürima korteri. Sageli olid need kaks korda kallimad ning kujutasid endast tihtipeale vaid kitsaid ja pimedaid kambrikesi.

Kõige suuremaks koormaks olid aga õpingud ise. Välistudengid pidid tasuma kaks korda kõrgemat õppemaksu kui kohalikud üliõpilased, millele lisandus välismaalastele kehtestatud maks. Majanduskriisi saabudes kasvas õpingute maksumus algsest summast kuni neljakordseks, mis viis tudengite massilise lahkumiseni pärast 1932. aastat. Arvestades, et Kesa perekond pärines maalt ega olnud jõukas, on tõenäoline, et vennad said stipendiume – kas Eesti valitsuselt noorte spetsialistide hariduse toetamiseks või otse koolilt, pakkudes abi andekatele tudengitele.

Brno Saksa Tehnikaülikooli õppekava erines tänapäevasest süsteemist. Üliõpilased pidid iga õppejõu juures isiklikult käima, et registreeruda konkreetsetele loengutele või praktilistele tundidele. Brnos õppis Ernst Kesa Emil Tranquillini juhendamisel selliseid aineid nagu hoonete ehitus, sillaehitus ja tehniline joonestamine. Kuigi arhitekt ja õppejõud Emil Tranquillini töötas algselt Viinis, tõusis ta Brnos dekaani ja rektori ametikohale. Lisaks tehnilisele joonestamisele õpetas ta tudengitele ornamentide joonistamist ja pidas loenguid keskaegsest arhitektuurist. Õpe selles prestiižses, kuid traditsioonilises õppeasutuses nõudis absoluutset täpsust, mis paistab silma Kesa säilinud õpilastöödes. Programm pani olulist rõhku ka praktilistele tundidele, tudengid veetsid palju aega joonestusruumides, laborites ja töötubades.

Saksa ülikoolidel polnud aga sõdadevahelises Brnos kerge ja tihti kohati Tšehhoslovakkias avalikku vastupanu. Linnas valitses tugev rivaalitsemine paralleelselt Tšehhi Tehnikaülikooliga, mida peeti üheks progressiivse funktsionalismi maailmakeseks. Tšehhoslovakid suhtusid Saksa Tehnikaülikooli umbusuga, sest see oli justkui sümbol vanast ja konservatiivsest Austria-Ungarist, mis vastandus linna tšehhi enamuse ja uue vabariigi ideaalidele. Need sotsiaalsed vastuolud muutusid veelgi teravamaks 1930. aastatel koos natsismi tõusuga Saksamaal.

Brnos Saksa Tehnikaülikoolis aastatel 1931–1936 teostatud koolitööd annetas arhitekt Ernst Kesa 1992. aastal koos paljude projektide ja fotodega (82 arhiivimaterjali) Eesti Arhitektuurimuuseumile. Sellest kollektsioonist loodi Ernst Kesa isikufond 12.

Tekst: Lucie Janečková

Arhitektuurivõistluse töö geomeetrilise ornamendi kujulise märgusõnaga. Vaated, 1906. EAM 1.4.11

Tallinna saksa teatri võistlustöö

Saksa teatri (praegu Eesti Draamateater) arhitektuurivõistlusel 1906. aastal osales rahvusvaheline arhitektkond ühtekokku 61 tööga. Võistluse korraldas Tallinna Saksa Selts sooviga leida uus teatrihoone linnas elavatele sakslastest teatrihuvilistele, keda oli ligikaudu 9000. Kuna võistlus oli anonüümne, pole juuresoleva projekti autor teada. Üldiselt iseloomustas esitatud töid juugendlikult voolav arhitektuurikeel. Siinses võistlustöös kujutatud hoone on seevastu üks silmatorkavamaid oma vertikaalsusse püüdlevate uusgooti elementidega. Arhitektuurist võib leida ka viiteid Saksa kirikuarhitektuurile. Tušijoonistuse koos teiste võistlustöödega andis arhitektuurimuuseumile üle Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum 1993. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Linnahall. Arhitektid Raine Karp ja Riina Altmäe, sisearhitektid Ülo Sirp ja Mariann Hakk, 1980

Linnahall

1980. aasta suvel avatud Linnahall on Eesti arhitektuuriloo üks märkimisväärsemaid hooneid. Mahult madal ja monumentaalne hoone sobitub delikaatselt ümbritsevasse maastikku, selle vormis võib leida seoseid nii iidsete tsikuraatide ja püramiidide, Jaapani arhitektuuri kui ka Tallinna vanalinna bastionitega. Hoone arhitektid on Raine Karp ja Riina Altmäe ning sisearhitektid Ülo Sirp ja Mariann Hakk. Linnahallist on kujunenud oluline maamärk, mis köidab nii kohalikke elanikke, uudishimulikke turiste kui ka arhitektuuriteadlikku erialaringkonda üle maailma.

Linnahallile on iseloomulikud sümmeetrilised hoonemahud ja kõrgustesse suunduvad trepid, erineva suurusega arkaadid loovad pehmust muidu ranget geomeetrilist vormi hoidvasse arhitektuuri. Kesklinna pool olevas madalas hoonemahus asub jäähall, mis mahutas 3000 vaatajat. Jäähalli kohal katusel on avar linnaväljak, mida mööda saab liikuda kontserdisaali sissepääsudeni. Linnaväljaku all asuvat avarat transpordikoridori läbis kunagi sadamaraudtee, nüüd sõidavad sama teed trammid. Hoone keskosas asub ainulaadne 4200 vaatajat mahutav amfiteatri kujuline kontserdisaal. Saali ümbritseb avar publikuala koos garderoobidega, erinevatel korrustel ja tasanditel asusid kohvikud ja baarid. Mere poole jääb kaks madalat hoonetiiba, kus asusid väiksem näituse- ja kontserdisaal ning keeglisaal.

Linnahall ehitati kultuuri- ja spordisündmuste toimumiskohaks. Hoones oli avamise ajal moodsaim valgus- ja helitehnika, samuti tänaseni toimiv analoog salvestustehnikaga helistuudio, kus on lindistatud märkimisväärne hulk kohalikku levimuusikat. Linnahallis on esinenud mitmed rahvusvaheliselt tuntud muusikud (nt The Prodigy, Lou Reed, a-ha, Scorpions ja Philip Glass), seal toimusid populaarsed kooli- ja jõululaadad, lillenäitused, aga ka mitmed poliitilised üritused. Rahvusvahelist tuntust kogus hoone ameerika režissöör Christopher Nolani filmis „Tenet“.  

Linnahall arvati 1997. aastal riiklike kultuurimälestiste nimekirja. Tegemist on Eesti arhitektuuri tippteosega.
Tekst: Anna-Liiza Izbaš

Kohtuhoone Pärnu mnt 7, 1920. aastad. Arhitekt Erwin Bernhard. EAM Fk 2069

Kohtuhoone Pärnu mnt 7

Ringkonnakohus pöördus 19. sajandi lõpus Eestimaa Kubermangu arhitekti Erwin Bernhardi poole, et too projekteeriks riigiasutusele oma hoone Tallinna südalinna Pärnu mnt äärde. Bernhardi nägemuses tuli nii silmapaistvas asukohas olevale hoonele efektne nurgalahendus projekteerida. Neorenessanss-stiilis hoone sissepääsu rõhutav nurgatorn lahendati ülalt valgustusega. Kohtumaja valmis 1893. aastal ja ehituslikult oli üsna haruldane selle esimese korruse ulatuses tahumata kivipinda jäljendav krohviviimistlus. Arvestades, et toona läks praeguse naabri, uhke Draamateatri võistluse ja selle ehituseni veel üle 10 aasta, oli kohtuhoone vanalinna külje all suurejoonelisim ehitis piirkonnas. Foto on tehtud ilmselt 1920. aastate keskpaigas. Hoones tegutseb siiamaani kohtuasutus. Foto lisandus muuseumi kollektsiooni 1996. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Robert Natus, 1926. EAM 17.1.25

Nõmme Heakorraseltsi maja eelkavand

Tugeva kogukondliku mõjuga Nõmme Heakorraseltsil oli 1926. aastal Nõmmele linnaõiguse saavutamises kandev roll. Üha laienev selts (asutatud 1908), mis koondas kohalikke ettevõtjaid ja majaomanikke, soovis oma Õie tänaval paiknevat maja ümber ehitada. Maja laiendus koos avara saaliga telliti tulevaselt Nõmme linnaarhitektilt Robert Natuselt. Juuresolevad visandid illustreerivad projekti esimest tööetappi. 1994. aastal andis Robert Natuse arhiivi muuseumile üle Mart Kalm ja sellest jooniste ja dokumentide kogust loodud isikufondi nr 17 kuulub 80 nimetust. Hulgaliselt on seal Nõmmega seotud projekte nagu näiteks Nõmme turuhoone kavand. Tekst: Sandra Mälk

Andres Siim, Hanno Kreis, 1989. EAM 5.1.11

Tallinna uue city võistlustöö

Teravaid arutelusid tekitanud ooperimaja kavandamine 1980. aastatel ajaloolisse Süda-Tatari kvartalisse Tallinnas pani aluse uuele planeeringukonkursile. Sellega kavatseti lõplikult selgitada ooperihoone sobivus piirkonda. Võistlusel ei olnud suuri piiranguid. Enamiku tööde autorid – nagu sellegi töö puhul – nägid ette vanade hoonete asemele valdavalt uushoonestuse rajamise. Säilitada kavatseti osa haljastust, sh vaidluste keskmes olnud hõlmikpuu. Selles, konkursi kolmanda preemia saanud töös märgusõnaga “Azalp”, plaaniti piirkonda 21-korruselist hotelli ja mitmesuguseid uue aja kultuuriasutusi. Akrüülidega tselluloidile vormistatud töö annetas muuseumile 1993. aastal Andres Siim. Tekst: Sandra Mälk

Vilen Künnapu, Andres Siim, 1987. EAM 41.1.17

Kaameli park

Arhitektid Vilen Künnapu ja Andres Siim kavandasid Tallinnas Tartu maantee algusesse, Gonsiori tänava (endine Lomonossovi tänav) ääres asuva kortermaja taga asuva kõrvalhoone juurde kaasaegse linnapargi, milles põimuvad konstruktivistlik värvi- ja vormimäng, ehituskunst ja reklaam.

Linnapark kavandati kõnniteest kõrgemale tasapinnale. Pargi kompositsiooni kese on näotut abihoonet varjaval keerdtrepil, mida mööda pääseb valgussillale, ja ekraanseinal valuutapoe Turist reklaamiga. Tähelepanu haarab seinal kõrguv hiigelsuur kaamel, kelle silmavaade on kindlameelselt suunatud kaupluse poole. Sillutatud väljakut ääristab tugimüür, mille ühel küljel on pikk statsionaarne istepink. Veidi eemale, kortermaja nurgale, kavandati kuulutuste tulp, mis moodustab ülejäänud linnapargiga kompositsioonilise terviku.

Pargi tagasihoidlik haljastus on sümbioosis väljaku arhitektuuri ja väikevormidega. Sakilise noolena läbib ala punaste priimulatega lillepeenar, selle kõrval muruplatsil paikneb kolmnurkne valgusti ja peenra tippu kroonib kooniline tammepuu. Pargi kõrval olevat abihoonet varjab mööda seina roniv metsviinapuu.

Kaasaegse linnapargi projekti kooskõlastas Tallinna linna peakunstnik Urmas Mikk 1987. aastal, kuid see jäi teostamata.

Tekst: Anna-Liiza Izbaš