Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Emil Urbel, 1991. EAM 5.4.79

Pärnu kino eskiisprojekt

Pärnu uue kino projekt on põnev näide 1990. aastatel kavandatud, kuid ehitamata jäänud arhitektuurist. Arhitekt Emil Urbeli (arhitektuuribüroo Urbel ja Peil) kavandatud kino projekt astus omamoodi dialoogi linna ajaloolise hoonestustraditsiooniga, kvartali planeerimise ja kinohoone mahtude paigutamisel võeti aluseks 18. sajandi lõpul Pärnu südalinnas kasutusel olnud maakasutuse moodulvõrk. Kinohoonesse kavandati kaks saali, neist suurem pidi mahutama 420 vaatajat ja väiksem 80. Tavapärasest avaramad publiku sissepääsu ja hajumisalad, samuti suurem kohviku ja abiruumide, ka lava pind, võimaldanuks hoonet erinevate ürituste korral paindlikumalt kasutada. Hoone viimasele, kolmandale, korrusele kavandati lisaks mitmetele kino tehnilistele, kontori- ja abiruumidele eraldi sissepääsuga majahoidja korter. Hoone viimistlusmaterjalidena plaaniti kasutada valget terrasiitkrohvi ja keraamilisi plaate, samuti ei puudunud projektist kaasajale omased metallraamid ja teraspiirded. Kinoesisest alast Vee tänaval pidi kujunema avar, jalakäijatele mõeldud ja autoliiklusele suletud, tänavaruum. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

Georg Winterhalter, 1848. EAM 2.3.5

Eestimaa rüütelkonna hoone

Toompeal asuv Eestimaa rüütelkonna hoone oli ehituse ajal ainus neorenessanss-stiilis maja Tallinnas. Hoone esialgse projekti koostas Eestimaa kubermanguarhitekt Christoph August Gabler, ehitustöödega alustati 1845. aastal. Gableri tagasihoidlik klassitsistlik arhitektuurikeel ei vastanud siiski rüütelkonna soovidele. Peale lühiajalist ehitusseisakut, mil saadi hoone ehitamiseks vajalik luba, ja hoone suuremate ehitustööde valmimist 1847. aastal, tellis rüütelkond uue fassaadi projekti noorelt Peterburi arhitektilt Georg Winterhalterilt. Neorenessansliku ilme saanud maja fassaadi ehib mitmekesine dekoor. Seinapinda liigendab krohvirustika ja kaaraknaid ümbritseb lopsakas ehisraamistus, hoone ümarate nurkade pehmusele on vastukaaluks raskepärane konsoolne karniis.
Pärast Eestimaa rüütelkonna likvideerimist 1920. aastal kuulub hoone riigile. Rüütelkonna hoones on tegutsenud Eesti Välisministeerium (1920–1940), Eesti Rahvusraamatukogu (1948–1992), Eesti Kunstimuuseum (1993-?) ja Eesti Kunstiakadeemia (2009–2016).
Rüütelkonna hoone fassaadikavandid on ühed vanimad joonised muuseumi kogus. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

Ott Puuraid, 1947-1948. EAM 28.1.1014

Ott Puuraidi elamu Viljandis

Arhitekt Ott Puuraidi elamu Viljandi järve ääres on üks erilisematest sõjajärgsel perioodil kavandatud hoonetest Eestis. Reljeefsel nõlvakul asuval ja sõjaeelsest nn alpiarhitektuurist inspireeritud kahekorruselisel hoonel on ühepoolse kaldega katus, katmata sarikad ja roovitisega ruumikas rõdu, eristudes julgelt sel ajal soositud traditsioonilistest viilkatustega elamutest. Hoone esimesel korrusel asusid elutuba, avar trepihall, tualettruum ja köök; teisel korrusel kabinet, magamistoad ja vannituba. Maja keldris olid panipaigad ja majandusruumid. Eramu interjööri kavandas Puuraid samuti ise. Tubades oli sisseehitatud mööbel, vineerist seina- ja laepaneelid. Eluhoonega oli seotud ka eraldi majandustiib. Mitmekümne aasta jooksul muutis arhitekt hoone esialgset projekti mitme ümber- ja juurdeehitisega. Kohalike elanike seas kutsuti arhitekti eramut hellitavalt linnupuuriks.
Aastatel 1944–1960 Viljandi linnaarhitektina töötanud Ott Puuraid seisis ametiaja lõpuni linna aedlinliku miljöö eest. Linnaarhitekti poolehoidu ei pälvinud iganenud tüüpprojektid, tal olid kõrged nõudmised nii ehitiste ajakohasusele kui ehituskvaliteedile. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha rohkem)

Hanno Kompus, u 1930. aastate I pool. EAM 2.2.711

Tõnis Olbrei suvila Meriväljal

g Merivälja aedlinna rajamist alustati 1924. aastal, selle asutamispäevaks loetakse 21. maid 1924. Samal aasta lõpul valminud hoonestuskavaga (arhitektid Ernst Kühnert ja Robert Natus) jagati Viimsi mõisalt saadud maa 300 krundiks. Merivälja kuulutati ametlikult avalikuks suvituskohaks, sinna võis rajada nii suvilaid kui ka aastaringseks kasutamiseks mõeldud elamuid. Esimesed elamud valmisidki juba 1925. aastal, 1937. aastaks oli enamik krunte hoonestatud. Suvitajate ja päriselanike seas oli nii sõjaväelasi, poliitikuid, ettevõtjaid, pangatöötajaid ja arvukalt teatriinimesi. Ajakirjanduses nimetati Meriväljat isegi näitlejate linnaks.

1930. aastal omandas Merivälja loodepoolsesse otsa krundi Tõnis Olbrei. Alo Põldmäe andmeil oli Tõnis Olbrei esimesi tallinlasi, kes alustas Eesti Vabariigis klaveritootmist, alul koos venna Jaaniga, hiljem iseseisva ettevõtjana. Olbrei Lääne tee äärde jäävale krundile nr 28 tegi suvila projekti Hanno Kompus, kes 1918. aastal oli lõpetanud Riia Polütehnikumi, kuid kes oma „tiibleva uudishimu“ tõttu tegutses edaspidi rohkem teatrilavastaja ja kunstikriitikuna. Meriväljale on Kompus projekteerinud veel vähemalt kaks suvemaja. Sealhulgas tema ja ta abikaasa, balletiõpetaja ja -tantsija Rachel Olbrei, suvila Hõbekuuse tänavas (hävis 1944). Tõnis Olbrei oli Rachel Olbrei onu, mis ehk seletab, miks ta suvila projekti tellis Hanno Kompuselt.

Ristkülikulise plaaniga suvemaja on kõrge katusega, mille alla mahtus täiendav eluruum, allkorrusel oli elutuba ja köök. Meriväljale iseloomuliku veidi saksapärase välisilme kujundasid erikujuline laudis ja luukidega aknad, päikesepoolsele otsaküljele elutoa suure akna alla oli kavandatud terrass.

Mingil põhjusel jäi suvemaja siiski ehitamata. Küll aga on Tõnis Olbrei ostnud 1932. aastal ka kõrvalkrundi, ehitades sinna lihtsa väheldase aiamaja. 1940. aastal on sellele tehtud laiendusprojekt, millel on Edgar Johan Kuusiku allkiri. Väike roheline majake, luukidel suured punased südamed rõõmustas möödujaid veel kümmekond aastat tagasi.

Mõlemad joonised saadi Olbreide perekonnalt 2018. aastal. Tekst: Anne Lass

Maile Grünberg, 1976. EAM M 21

Tool-valgusti

Pildil figureerib Maile Grünbergi metalltorudest tool-valgusti, mis on 1970. aastate unikaaldisaini üks kõige uuemeelsemaid projekte. Tool kuulub muuseumi mööblikogusse alates 1999. aastast. Kahefunktsiooniline objekt on kavandatud 1976. aastal näituse Ruum ja Vorm lll jaoks. Näitusesari, mis kujunes omamoodi eksperimentaalseks platvormiks, lubas noortel disaineritel ja sisearhitektidel katsetada uudsete materjalidega, esemete vormiga, ruumi ja valgusega. Ruum ja Vorm lll näitusega demonstreerisid disainerid, et on aastatega liikunud ideedemaastikult edasi – teostatud said kõige pöörasemad mõtted, kasutades põhikomponendina metall-torusid.

Maile Grünbergi efektne tool on rohkem skulptuur-vormimäng, kui funktsionaalne ese, selles avaldub hiline art deco, neopop ja minimalism. Selline toolilaadne valgusobjekt ületab puhtalt funktsionaalse eseme piire, igapäevasest tarbeesemest on saanud omapärane kunstiteos. Istumiseks peaaegu kõlbmatu tool-valgusti peegeldab 70ndate disainerite hoiakut esemete suhtes. Ese, mis oli lõplikult kaotanud ideoloogilise tähenduse, muutus disainerite hulgas eriliseks väljendusvormiks, see märkis tarbimise vabadust ühiskonnas, kus tarbeesemetest ei tulnud puudust. Tekst: Kristina Avakimyan

Anli Tensing, 1984. EAM 5.9.2

See sinine vihm

Hõrk minimalistlik joonistus valmis 1985. aasta arhitektuurinäituseks Tallinna Matkamajas. Töö pälvis ENSV Kultuuriministeeriumi preemia „uusrajoonide poetiseeritud kujutamise eest“. Näitus ise oli omas ajas märgiline. Esmakordselt said arhitektid suurel ülevaatenäitusel hooneprojektide ja planeerimiskavade kõrval näidata oma vaba loomingut – esitada võis arhitektuurseid joonistusi, fantaasiaprojekte, graafikat, makette, arhitektoone (vt Arhitektuurikroonika ’85. Tallinn „Valgus“ 1987). Mitmed tööd tollaselt näituselt kuuluvad muuseumi kullafondi. Arhiivkogus säilitatakse ka näituse külalisraamatut. Anli Tensingu (Tummi, 1957–2006) auhinnatud töö koos paarikümne saatusekaaslasega sattus paraku aga ühe vanalinna hoone katusealusesse kolikambrisse, kust ta leiti ja jõudis muuseumisse alles 2022. aastal. Tekst: Anne Lass

Tiit Kaljundi, projekt 1975, aksonomeetria, 1984. Museaali number K-53

Dr Spocki maja

Tiit Kaljundi suhe nõukogude Eesti ametliku arhitektuurieluga oli avangardsele loomeinimesele kohaselt konfliktne. Valitsev võim nägi monotoonses masselamuehituses lihtsat lahendust elupindade puudujäägile. Arhitekt Kaljundile tähendas see aga loomingulisust pärssivat olukorda ja pinnapealset suhtumist elukeskkonda, millele ta reageeris risti vastupidise tööga – postmodernistliku villaga. Algselt 1975. aastal ajakirja Japan Architect konkursile „Maja superstaarile” saadetud projekt oli pühendatud kuulsale ameerika arstile Benjamin Spockile, kelle eesti keelde tõlgitud lastekasvatuse raamatut toona laialt loeti. Käesolev versioon on teostatud 1984. aastal Soomes toimunud Tallinna kooli arhitektide näituse jaoks. Kaljundi protest nõukogude jäiga ja anonüümse ehituskultuuri vastu on siin ilmne. Luues töös ehitusjärkude ja eluetappide vahelise analoogia väljendab ta selgelt, et inimene ja arhitektuur ei ole üksteisest lahusseisvad. Maja ja seda ümbritsev krunt betoonist kõnniteedega osutasid elu erinevatele etappidele. Hoone on joonisel esitatud aksonomeetrilises vaates, mis võimaldab kahetasandilisel pinnal olevat objekti kujutada kolmedimensiooniliselt. Joonise omandas muuseum Tiina Kaljundilt 2010. aastal.