Ernst Kesa õpilastöö Brno Saksa Tehnikaülikoolis, u 1933. EAM 12.2.7
Ernst Kesa õpingud Brno Saksa Tehnikaülikoolis
Ernst Kesa õpingud Brnos 1930. aastate esimesel pooles langesid ajale, kui majandussurutis hakkas mõjutama ülikooli hiilgeaega. Kohalik Saksa Tehnikaülikool oli erakordselt populaarne välistudengite seas, kes moodustasid ligi poole 1740-st üliõpilasest. Huvi põhjuseks oli nii asjaolu, et õppetöö toimus eranditult saksa keeles, kui ka kooli suurepärane maine. Prestiižse akadeemilise õppeasutusena konkureeris see edukalt Viiniga. Eesti tudengite jaoks oli selline keskkond loomulik valik: kodumaal valitsenud tugevale baltisaksa kultuurile valdasid nad saksa keelt vabalt, mistõttu keelebarjääri taha õpingud ei jäänud.
Esimesed kaksteist Eesti üliõpilast astusid Brno Saksa Tehnikaülikooli 1924. aastal ning nende arv kasvas järk-järgult. Oluline pöördepunkt saabus 1929. aastal, mil kehtestati viisavaba reisimine Tšehhoslovakkia ja Eesti vahel. Eesti üliõpilaste jaoks oli see ülikool Gdański järel populaarseim Euroopa kõrgkool. Köitvalt mõjusid nii õppetöö kõrge tase kui ka Lääne-Euroopaga võrreldes suhteliselt madalad õppe- ja elamiskulud. Sõdadevahelisel ajal moodustasid Eesti üliõpilased seega keskmiselt 2,2% kõigist akadeemia välistudengitest. Nii Ernst Kesa kui ka tema vend August – kes õppis Brno tehnikaülikoolis kindlustustegevusi – sattusid mainekasse ja rahvusvahelisse keskkonda. Nende õpingute ajal kool moderniseerus; selle üheks näiteks oli professor Vinzenz Baieri projekteeritud uhiuue akadeemilise söökla avamine Údolní tänaval, kus pakuti taskukohase hinnaga toitu.
Majutusvõimalused sõltusid suuresti üliõpilase rahalistest võimalustest. Kõige ihaldatum elukoht oli Špilberki lossi all asuv luksuslik Lindenheimi ühiselamu. Selle vastandiks oli sünge ja lihtsakoeline Fischerheimi ühiselamu, kus ühte tuppa oli surutud kuni kolmkümmend inimest. Alates 1933. aasta detsembrist pakkus mugavamaid tingimusi Lipová tänaval asuv Neuer Heim. Kes aga ühiselamusse kohta ei saanud, pidid üürima korteri. Sageli olid need kaks korda kallimad ning kujutasid endast tihtipeale vaid kitsaid ja pimedaid kambrikesi.
Kõige suuremaks koormaks olid aga õpingud ise. Välistudengid pidid tasuma kaks korda kõrgemat õppemaksu kui kohalikud üliõpilased, millele lisandus välismaalastele kehtestatud maks. Majanduskriisi saabudes kasvas õpingute maksumus algsest summast kuni neljakordseks, mis viis tudengite massilise lahkumiseni pärast 1932. aastat. Arvestades, et Kesa perekond pärines maalt ega olnud jõukas, on tõenäoline, et vennad said stipendiume – kas Eesti valitsuselt noorte spetsialistide hariduse toetamiseks või otse koolilt, pakkudes abi andekatele tudengitele.
Brno Saksa Tehnikaülikooli õppekava erines tänapäevasest süsteemist. Üliõpilased pidid iga õppejõu juures isiklikult käima, et registreeruda konkreetsetele loengutele või praktilistele tundidele. Brnos õppis Ernst Kesa Emil Tranquillini juhendamisel selliseid aineid nagu hoonete ehitus, sillaehitus ja tehniline joonestamine. Kuigi arhitekt ja õppejõud Emil Tranquillini töötas algselt Viinis, tõusis ta Brnos dekaani ja rektori ametikohale. Lisaks tehnilisele joonestamisele õpetas ta tudengitele ornamentide joonistamist ja pidas loenguid keskaegsest arhitektuurist. Õpe selles prestiižses, kuid traditsioonilises õppeasutuses nõudis absoluutset täpsust, mis paistab silma Kesa säilinud õpilastöödes. Programm pani olulist rõhku ka praktilistele tundidele, tudengid veetsid palju aega joonestusruumides, laborites ja töötubades.
Saksa ülikoolidel polnud aga sõdadevahelises Brnos kerge ja tihti kohati Tšehhoslovakkias avalikku vastupanu. Linnas valitses tugev rivaalitsemine paralleelselt Tšehhi Tehnikaülikooliga, mida peeti üheks progressiivse funktsionalismi maailmakeseks. Tšehhoslovakid suhtusid Saksa Tehnikaülikooli umbusuga, sest see oli justkui sümbol vanast ja konservatiivsest Austria-Ungarist, mis vastandus linna tšehhi enamuse ja uue vabariigi ideaalidele. Need sotsiaalsed vastuolud muutusid veelgi teravamaks 1930. aastatel koos natsismi tõusuga Saksamaal.
Brnos Saksa Tehnikaülikoolis aastatel 1931–1936 teostatud koolitööd annetas arhitekt Ernst Kesa 1992. aastal koos paljude projektide ja fotodega (82 arhiivimaterjali) Eesti Arhitektuurimuuseumile. Sellest kollektsioonist loodi Ernst Kesa isikufond 12.
Tekst: Lucie Janečková
