Sari: Dissertationes Academiae Artium Estoniae 5
Uurimus käsitleb Eesti luterliku kiriku, kirikuehituse, -arhitektuuri, – ja -kunsti viimast suuremat, Aleksander II valitsusaega (1855–1881) jäävat õitseaega. Lähtuvalt kunstiajalookirjutuses kodunenud nn autonoomse ja seotud konteksti mõisteist, analüüsib töö autor nii kunstniku- (arhitekti- või ehitusmeistri) tööd, ajastu vormi- ja tehnikavõtteid kui kirikuarhitektuuri ja -kunsti poliitilist ja sotsiaalset raamistikku.