Täna suletud
Kogude päevik

Peep Jänes, Henno Sepmann, Rein Kersten, Loona Kikkas, 1986. EAM 5.4.35

Ooperi- ja balletiteater

Tallinna uue ooperi- ja balletiteatri asukohaks pidi saama 1983. aastal vastu võetud detailplaneeringu kohaselt Süda tänava piirkond – Pärnu maantee, Süda tänava ja planeeritud Rävala puiestee pikenduse ristumiskoht. Kutsutud arhitektuurikonkursi võitsid 1984. aastal arhitektid Peep Jänes ja Henno Sepmann, aasta hiljem asuti võidutöö alusel kaasaegsetele nõuetele vastavat ooperiteatrit projekteerima. Jänese ja Sepmanniga liitusid arhitektid Rein Kersten ja Loona Kikkas. Kesklinna tuiksoonele planeeritud teatrihoone projekt oli suurlinlikult suurejooneline. Teatrihoone efektseimaks, õhtuhämaruses säravaimaks, osaks pidi kujunema kumera vormiga klaasfassaad, mille astmelisus oli vastavuses suure saali rõdukorrustega. Hoone keskosa pidi kroonima jõulise vormiga lavatorn. Tasakaalustamaks ehitise mastaapsust oli hoone materjalivalik ja selle värvitoonid tagasihoidlikud: hall peegeldav klaas, hõbehall glasuurtellis ja dolomiit, olles dialoogis Tallinna linnamüüri ja ajaloolise hoonestuse kuvandiga. Teatrihoone nelja rõduga suur saal pidi mahutama 1100 pealtvaatajat. Monumentaalse kultuurihoone asukohavalik põhjustas ühiskonnas aktiivse arutelu, oli nii uue teatrimaja kirglikke pooldajaid kui tulihingelisi vastuseisjaid. Uus ooperiteater oleks oluliselt muutnud Süda tänava piirkonna linnaehituslikku miljööd, ehitusele oleks ette jäänud olemasolevad hooned ja hulga puid, sealhulgas looduskaitsealune hõlmikpuu. Viimase säilitamiseks kavandati ooperiteatri ette haljasala. Mitu aastat väldanud ooperiteatri projekteerimine lõpetati 1988. aasta novembris. Tekst: Anna-Liiza Izbaš