Sildi arhiiv: värviline pliiats

Romantiku maja – Füüsiku maja

Ain Padrik, 1983, 1984. EAM 55.1.3 ja 55.1.4

1970. aastate lõpul ja 1980. aastate alguses oli tajuda arhitektuuris ja eriti eramuehituses orienteerumist ajaloolistele eeskujudele, mis suhestuks hoone tellija või asukohaga. Eramu projekteerimine andis oma autonoomsuses katsetamiseks väljendusvabadust ning püstitas intrigeeriva ülesande tõlgendada tellija isikut läbi arhitektuuri. Ain Padriku Romantiku maja võttis eeskuju 19. sajandi Inglise Arts and Crafts´ liikumisest, mis ülistas käsitöönduslikku, ja tihti – nagu siingi – motiive keskaja arhitektuurist: romantilisi torne ja keerulist katusemaastikku. Selgemate mahtudega Füüsiku maja lähtub rangest tellijast. Maja tellis füüsik, kes ei soovinud suuri aknaid, vaid palju seinapinda ja hämarat siseruumi. Tundliku perspektiivjoonisega kaasnesid põhjalikud tööprojektid, saadi ka ehitusluba, kuid Füüsiku maja valmis ei ehitatud. Joonised kinkis Ain Padrik 2016. aastal muuseumile. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , , ,



Ehituse juhtimise püramiid

Voldemar Herkel. 1970-1980ndad. EAM 42.1.32

Pildil on arhitekt Voldemar Herkeli koostatud skemaatiline nägemus projektijuhtimisest nõukogude perioodil läbi erinevate instantside. Skeem valmis Herkelil Ehituskomitees aseesimehena töötamise ajal (1965-1988) ja et asutus tegeles kõikvõimalike arhitektuuri puudutavate küsimustega, siis aitas see tulevasele ehitusele eelnevat tööprotsessi nii suures organisatsioonis selgena hoida. Ka andis see planeerimisega seotud erinevatele huvigruppidele juhise, millal on sobiv hetk paati hüpata. Püramiidi tippu paigutatud grupp, kuhu kuuluvad täitevkomitee, linnade peaarhitektid ning rajooniarhitektid moodustavad koos „soovide lehtri“, kellega aseesimees selgitas välja lähteülesande ja mis reaalse ehituse eel läbis mitmed rakukesed. Skeem saabus muuseumisse koos Voldemar Herkeli projektidega, mille ta 2009. aastal muuseumile kinkis. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , , , ,



Tallinna laululava eskiisid

Alar Kotli, 1957-1958. EAM 23.1.51 ja 3.4.30

Tallinna laululava esindab modernismi taassaabumist Hruštšovi sula aegses Eestis. ENSV juhtkond tellis hoone, et tähistada liiduvabariigi 20. sünnipäeva. Eestlastele sümboliseeris ehitis oma rahvust ja kultuuri. Ühtlasi oli see võimule justkui ninanipsuks – uue laululavaga põlistati ligi 100  aasta pikkune üldlaulupidude traditsioon. Juba esialgsetes skitsides on arhitekt Kotli jõudnud lähedale innovaatilisele lõpplahendusele: näha on akustilise ekraanina toimiva hüperboolse paraboloidi kujuline sadulkatus. Laululava eskiisid annetas Anu Kotli 1997. aastal muuseumile, skeemi helitasemest andis üle AS Eesti Projekt.

 


Veel: , , , , , , ,



Dr Spocki maja

Tiit Kaljundi, projekt 1975, aksonomeetria, 1984. Museaali number K-53

Tiit Kaljundi suhe nõukogude Eesti ametliku arhitektuurieluga oli avangardsele loomeinimesele kohaselt konfliktne. Valitsev võim nägi monotoonses masselamuehituses lihtsat lahendust elupindade puudujäägile. Arhitekt Kaljundile tähendas see aga loomingulisust pärssivat olukorda ja pinnapealset suhtumist elukeskkonda, millele ta reageeris risti vastupidise tööga – postmodernistliku villaga. Algselt 1975. aastal ajakirja Japan Architect konkursile „Maja superstaarile” saadetud projekt oli pühendatud kuulsale ameerika arstile Benjamin Spockile, kelle eesti keelde tõlgitud lastekasvatuse raamatut toona laialt loeti. Käesolev versioon on teostatud 1984. aastal Soomes toimunud Tallinna kooli arhitektide näituse jaoks. Kaljundi protest nõukogude jäiga ja anonüümse ehituskultuuri vastu on siin ilmne. Luues töös ehitusjärkude ja eluetappide vahelise analoogia väljendab ta selgelt, et inimene ja arhitektuur ei ole üksteisest lahusseisvad. Maja ja seda ümbritsev krunt betoonist kõnniteedega osutasid elu erinevatele etappidele. Hoone on joonisel esitatud aksonomeetrilises vaates, mis võimaldab kahetasandilisel pinnal olevat objekti kujutada kolmedimensiooniliselt. Joonise omandas muuseum Tiina Kaljundilt 2010. aastal.

 


Veel: , , ,