Sildi arhiiv: tušš

Tallinna laululava eskiisid

Alar Kotli, 1957-1958. EAM 23.1.51 ja 3.4.30

Tallinna laululava esindab modernismi taassaabumist Hruštšovi sula aegses Eestis. ENSV juhtkond tellis hoone, et tähistada liiduvabariigi 20. sünnipäeva. Eestlastele sümboliseeris ehitis oma rahvust ja kultuuri. Ühtlasi oli see võimule justkui ninanipsuks – uue laululavaga põlistati ligi 100  aasta pikkune üldlaulupidude traditsioon. Juba esialgsetes skitsides on arhitekt Kotli jõudnud lähedale innovaatilisele lõpplahendusele: näha on akustilise ekraanina toimiva hüperboolse paraboloidi kujuline sadulkatus. Laululava eskiisid annetas Anu Kotli 1997. aastal muuseumile, skeemi helitasemest andis üle AS Eesti Projekt.

 


Veel: , , , , , , ,



Perekond Kanguri elamu

Peeter Tarvas, 1954. EAM 40.1.82

Sõjajärgsel perioodil valminud eramud on äratuntava stiiliga. Neid kõrge viilkatuse ja tõstetud räästajoonega kivihooneid leidub kõikjal üle Eesti. Säärase arhitektuuriga hoonetüüp pärines Saksa traditsioonilisest heimatarhitektuurist, mis romantiliste aknaluukide ja tõstetud katuseräästaga mõjus koduselt. Hoonetüübi stilistika oli meeltmööda ka valitsevale stalinistlikule võimule: see oli piisavalt erinev sõjaeelsest lamekatusega hoonetüübist, mis sobimatuid lääneeuroopalikke väärtusi kandis. Tallinnas Hiiul asuva elamu projekteeris arhitekt 1954. aastal. Projekti kinkis muuseumile Maria Tarvas 2006. aastal koos mitmete perekonnaarhiivist pärinevate materjalidega.


Veel: , , , , ,



Johannes Orro elamu Tallinnas Raudtee tänavas

Edgar Velbri, 1932. EAM 14.1.46

Hoogsalt kasvav Nõmme oli muutunud suvitusalevist linnaks (linnaõigused 1926–1940, pärast mida liideti Tallinnaga), kui majori auastmega kohvikupidaja Johannes Orro oma uue maja projekti 1932. aastal linnavalitsusele esitama läks. Kivimäe asumisse rajatava elamu esimesele korrusele oli väikeäride ajastule omaselt ette nähtud pagaritöökoda, millele võis edu ennustada juba sellest, et see paiknes raudteejaama vahetus läheduses. Hoone projekti koostas Tallinna Tehnikumis õppinud noor arhitekt Edgar Velbri, kes nähtavasti Eesti Rahva Muuseumi suviste praktikate kaudu, kus mõõdistati Eesti taluhooneid, arhailisest arhitektuurist innustus. Eesti taluarhitektuurile iseomane kõrge kelpkatus, romantilised aknaluugikesed ja püstvooder kandusid arhitekti edasisse käekirja. Lisades sellele hea ruumiplaneeringu lahendamisoskuse, tõusis ta rahva seas erilisse soosingusse, misjärel sedasorti õdusaid hooneid Velbri majadeks hakati nimetama. Kalkapaberile tušiga vormistatud üheleheline joonis on tüüpiline 1930. aastate elamuprojekt, mis koos seletuskirjaga linnavalitsusele kooskõlastamiseks esitati. Joonise annetas muuseumi kogusse 1993. aastal Teno Velbri, kes andis üle oma isa Edgar Velbri arhiivi. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , , ,