Sildi arhiiv: 1950ndad

Dekoratiivväljaku projekt

Nora Tammoja, 1955. EAM 11.1.19

Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppe- ja katseaia juurde Mäekalda tänaval kavandas Nora Tammoja dekoratiivväljaku, mille eesmärgiks oli anda ülevaade ehisaianduslikest elementidest, nende kasutamisest nii parkides kui avalikes ja eraaedades. Väljaku rajamiseks eraldati õppe- ja katseaia põhjapoolne osa, puuviljaaia ja puukooli vaheline ala. Dekoratiivväljaku taimevalik oli rikkalik ja värviküllane, esindatud olid olulisemad ilupuud ja -põõsad, hekitaimed ja lillesordid. Väljaku keskne osa kavandati arhitektooniliseks aiaks. Võrestikseintega ja väänkasvudega aiamaja-lehtla ühes laua ja toolidega pidi paiknema kõrgemal aiaosal. Tehisveekogu väljaku keskel oli ette nähtud veefloora ja -fauna kasvatamiseks. Korrapäraste hekkide ja lillepeenarde ning vabakujuliste kiviktaimlate vahel oli oma koht eriilmelistel käiguteedel, aiapinkidel ja laste liivakastil, dekoratiivsetel aiavaasidel aga ka lindudele mõeldud jooginõul. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha rohkem)


Veel: ,



Kirjanike Maja

August Volberg, Heili Volberg, 1958. EAM 31.1.37

1963. aasta kevadel avati Tallinna vanalinnas Kirjanike Maja. Riiklikus projekteerimisinstituudis „Estonprojekt“ arhitektide August ja Heili Volbergi kavandatud neljakorruselise hoone projekt valmis 1958. aastal. Lakoonilisena näivat Kirjanike Maja iseloomustab modernismile omane ratsionaalsus, sulaaja arhitektuurile kohaselt on loobutud eelnevale paarile kümnendile iseloomulikust raskepärasest ja ilutseva dekooriga arhitektuurist. Hoone fassaad on kaetud terrasiitkrohviga ja korrapäraselt paiknevad aknad viitavad hoone erinevatele funktsioonidele – avarate akende taga asuvad avalikuks kasutamiseks mõeldud ruumid, väiksemate kolmeosaliste akende taga peituvad privaatsed eluruumid. Ajaloolise arhitektuurikeskkonnaga seob hoonet vanalinna katusemaastikku sobiv kõrge viilkatus, mida ehtisid väljaulatuvad vintskapid. Harju tänava ääres esimesel korrusel tegutses suurte vaateakendega raamatukauplus „Lugemisvara“. Harju ja Vana-Posti tänava nurgal asub kolmel korrusel kohvik „Pegasus“. Kaasaegse sisekujundusega kohviku esimesele korrusele kavandati algselt vestibüül garderoobi ja abiruumidega. Kahel järgneval korrusel asuvad kohviku saalid, mille akendest avaneb vaade Niguliste kirikule, rohetavale haljasalale ja Eduard Vilde monumendile. Kohviku korruseid ühendab keerdtrepp. Kuninga tänava poole jääva hoone kolmekorruselises osas asuvad Kirjanike Liidu ruumid ja efektse musta laega 150-kohaline koosolekusaal. Eelneva kõrval oli ruumi ka ajakirja „Looming“ toimetusele ja Kirjandusfondile. Hoonesse kavandati ühes avaliku funktsiooniga kirjanikele ja nende peredele kahe- kuni viietoalised korterid. Suuremates korterites oli üks ruum planeeritud kirjaniku töötoaks, sinna kavandati ka seina sisse ehitatud raamaturiiulid. Hilisema ümberehituse käigus ehitati välja hoone viies ehk katusealune korrus. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)


Veel: , ,



Ehituskeraamika tehaste külastus Kiievis

Mart Port, 1956. EAM 10.4.12

Mart Pordi loomingulise komandeeringu eesmärk (1956) oli uurida, kas intensiivistunud masselamuehituse alal oleks võimalik tõsta tööstusliku ehitusviisi kvaliteeti ja kiirust. Kuuajalise reisi käigus läbis ta erinevaid linnu teekonnal Tallinnast Ukrainasse ja tagasi: Riia, Kaunas, Vilnius, Lvov, Ušgorod, Kiiev. Komandeeringu aruandes võtab arhitekt kokku, et näiteks Lätis ja Leedus on masselamuehitusega seotud ehitusvõtted siinsega üsna sarnased, aga omaette tähelepanu väärivad hoonete välisfassaadide juures kasutatud katteplaadid, mida toodeti Kiievis. Aruande üksikasjaliku pildimaterjali koguski ta just sealt. Iseäranis vaimustus ta “kabantšiku” tüüpi kohalikust savist valmistatud voodriplaatidest, mis töötati välja Kiievi Arhitektuuriakadeemias. “Kabantšikud” olid heledad plaadid, osaliselt ka õõnsad, mis paigaldati müüritisele senistest väiksemate ripptellingute abil. Arhitekt juba teadis kirjutada, et Eestis on võimalik  selle tootmiseks vajaminevat valget savi hankida Joosu karjäärist Võrumaal. Reisi käigus külastas ta keraamiliste vooderdusplaatide tehaseid “Keramik” ja “Keramblok” ning viimase punase saviga kaevandust. Ukrainlased, kellel on pikad traditsioonid savitööstuse ja ehituskeraamika alal, tutvustasid talle ka Kiievi Arhitektuuriakadeemia ehitusjärgus olevat keraamika katsetehast, kus valmisid uued ehituses kasutatavad prototüübid. Aruandes tõi ta välja, et teadmisi jagati kahepoolselt. Kiievi, Minski, Vilniuse ja Riia ehitajad olid tutvunud Tallinnas kasutatava terrassiit-pesukrohvi katmisviisiga ja kiitnud selle mooduse uuenduslikkust. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha veel fotosid)


Veel: ,



Tallinna Narva maantee hoonestamise projekt

Mart Port, 1953. EAM 3.1.85

Teise maailmasõja järel Tallinna peaväljakuks valitud Viru väljaku ansambli hoonestamisel rajati sinna suubuvad laiad peamagistraalid. Üks neist oli Narva maantee, mis Mart Pordi lahenduses viidi ellu küllaltki algupäraselt. Tänavat ääristavad nelja-viiekorruselised stalinistlikud tüüphooned, mille linnaruumiliseks toetamiseks laiendati olemasolevat tänavat. Kuna tänavajoon oli eri laiusega kvartalite tõttu ebaühtlane, liigendati tänavat tagaplaanil nähtavate ajastuomaste tornide ehk propüleedega, mis imiteerivad väravat. Akvarell arvati muuseumi kollektsiooni hulka alates Eesti Ehitusmälestiste arhiivi üleandmisega 1991. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: ,



Sahlgrenska haigla Göteborgis

Elmar Lohk, 1955. EAM 9.1.13

Elmar Lohk (1901–1963) oli üks 1944. aastal välismaale põgenenud Eesti arhitektidest, kes jätkas võõrsil edukalt oma erilalal. Esialgu töötas ta rootslasest arhitekti Gustaf Birch-Lindgreni arhitektuuribüüros ja hiljem asutas juba oma kontori. 1930. aastatel Tallinnas Vabaduse väljaku äärde ja mujale kesklinna esinduslikke büroosid ja kortermaju projekteerinud Lohu Rootsi ajajärku kuulusid peamiselt koolid ja haiglad. Tollal Rootsi suurima, Göteborgis asuva 1500 voodikohaga filantroop Niclas Sahlgreni nimelise haigla pliiatsijoonise õhuvaade annab aimu kompleksi ulatusest. Hoone valmis 1959. aastal. Elmar Lohu jooniste kogu kinkis muuseumile 1993. aastal arhitektist poeg Jaak Lohk. Tekst: Sandra Mälk


Veel: ,



Kino Sõprus Tallinnas

Peeter Tarvas, August Volberg, 1950–1952 (valmis 1955). EAM 40.1.15; 31.4.106

Palju polnud puudu, et Sõpruse asemel mindaks kinno nimega Leningrad või hoopis Spartacus. Aprillis 65. sünnipäeva tähistav Kino Sõprus ehitati Tallinna vanalinna 1944. aasta märtsipommitamises hävinud hoonestuse kohale ja hakkas kandma Hiina Rahvavabariigi ja Nõukogude Liidu soojenenud suhete viljana Sõpruse nime. Hoone eelkavandil on veel esialgne võõrapärane nimevariant Leningrad ja võrreldes ehitatud hoonega on selles Nõukogude ideoloogiat peegeldavat dekoori ja uusklassitsismi rohkemgi. Kobarkinode eellasena kahe kinosaaliga hoone oli nii kaasaegne kui oma aja tingimused seda võimaldasid kandes ametlikku stalinismi arhitektuuriideaali „sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik”. Laialt levima hakanud üleliiduliste tüüpprojektide kõrval ei pakutud siin dekoori lisamisega siiski liiga üle ja näiteks sammasportikuse kaunistamisel võeti eeskuju kohalikest rahvusmotiividest. Muidu üsna ühetaoliste joonestusvahendite turule tuli 1950. aastatel uus tulija, sinine helesinine mehaaniline tindipliiats, mille joonele on andnud autor sügavust punase pastelliga. Fotodel kino avamiselt 1955. aastal figureerivad arhitektid Peeter Tarvas, August Volberg ning sisearhitekt Maia Osolein (hiljem Laul). Hoone autorite ritta kuuluvad veel Ilmar Laasi ja esialgse kavandi autor Friedrich Wendach. August Volbergi arhiivi annetas muuseumile Heili Volberg 2001. aastal ja Peeter Tarvase arhiivi Maria Tarvas 2006. aastal. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha fotosid)


Veel: , , , ,



Eesti linnaplaanid

Linnaplaanid, 1927–1963. EAM fondidest 2.1, 3.1 ja 4.1

Arhitektuurimuuseumil on hea uudis linnakaartide huvilistele! Nüüdsest on 34 suurt ajaloolist plaani digiteeritud ja MuIS-i portaalis ning Rahvusarhiivi kaardikogus kättesaadavad. Saime riiulil seisnud ülisuurte rullide jälile, need olid muuseumisse saabudes nii jäigalt kokku rullitud, et jooniste avamine oleks need lihtsalt katki teinud. Osavate restauraatorite ja digiteerijate abiga Tartu Rahvusarhiivist saame aga muretult kaevuda jooniste detailidesse. Peamiselt 1940. ja 1950. aastatest pärit linnaplaanid näitavad Haapsalu, Tallinna, Viljandi, Tartu ja teiste linnade toonast seisu kui ka uusi ideid linnaruumi korraldamiseks. Vaadake järgi!

Vaata kogu loetelu siit:
http://www.ra.ee/kaardid/index.php/et/map/searchAdvanced?archive=EAM&digitized=1&vmode=grid&q=1

 


Veel: , , , , , , ,



Tallinna laululava eskiisid

Alar Kotli, 1957-1958. EAM 23.1.51 ja 3.4.30

Tallinna laululava esindab modernismi taassaabumist Hruštšovi sula aegses Eestis. ENSV juhtkond tellis hoone, et tähistada liiduvabariigi 20. sünnipäeva. Eestlastele sümboliseeris ehitis oma rahvust ja kultuuri. Ühtlasi oli see võimule justkui ninanipsuks – uue laululavaga põlistati ligi 100  aasta pikkune üldlaulupidude traditsioon. Juba esialgsetes skitsides on arhitekt Kotli jõudnud lähedale innovaatilisele lõpplahendusele: näha on akustilise ekraanina toimiva hüperboolse paraboloidi kujuline sadulkatus. Laululava eskiisid annetas Anu Kotli 1997. aastal muuseumile, skeemi helitasemest andis üle AS Eesti Projekt.

 


Veel: , , ,



Perekond Kanguri elamu

Peeter Tarvas, 1954. EAM 40.1.82

Sõjajärgsel perioodil valminud eramud on äratuntava stiiliga. Neid kõrge viilkatuse ja tõstetud räästajoonega kivihooneid leidub kõikjal üle Eesti. Säärase arhitektuuriga hoonetüüp pärines Saksa traditsioonilisest heimatarhitektuurist, mis romantiliste aknaluukide ja tõstetud katuseräästaga mõjus koduselt. Hoonetüübi stilistika oli meeltmööda ka valitsevale stalinistlikule võimule: see oli piisavalt erinev sõjaeelsest lamekatusega hoonetüübist, mis sobimatuid lääneeuroopalikke väärtusi kandis. Tallinnas Hiiul asuva elamu projekteeris arhitekt 1954. aastal. Projekti kinkis muuseumile Maria Tarvas 2006. aastal koos mitmete perekonnaarhiivist pärinevate materjalidega.


Veel: , , ,



Lillepaviljon Tallinnas Pirita tee 26

Valve Pormeister, projekt 1958, valmis 1960. EAM 33.1.22

Aia- ja pargikujundajana ülikooli lõpetanud arhitekt Valve Pormeistri sõnul oli loodus justkui üks komponent temast endast, mistõttu seadis ta oma töödes maastiku tihti esikohale. Lillepaviljon on sulatatud maastikku Pormeistri käekirjale iseloomuliku tundlikkusega. Samm-sammult künkast üles astuv maja esindab orgaanilisele ehituskunstile lisaks Soome mõjutustega karniisiarhitektuuri. Toonases ühiskonnas, mis kajas veel 1950. aastate alguse jäikusest, oli niisugune lähenemine haruldane ja mõjus värske, põhjamaisena. Detailirohked interjöörikavandid näitavad arhitekti entusiasmi lillenäituste kujundamisel, millega ta end samuti edaspidi sidus. Joonis saabus muuseumi kogusse 2002. aastal Valve Pormeistri isikliku arhiiviga, mille annetas Karin Victoria Kuuskemaa.


Veel: , , , ,