100 sammu läbi 20. sajandi Eesti arhitektuuri

II

Korrus

27.06. – 25.09.2013

Kuigi 20. sajandi arhitektuur ja ehitatud keskkond määrab suurel määral meie tänase füüsilise keskkonna on selle hoidmine ja väärtustamine probleemne enamikus maailma riikides. Nii ka meil.

2007. aastal tõdeti Sakala keskuse lammutamise kontekstis esimest korda lisaks arhitektuurispetsialistidele ka laiema avalikkuse hulgas, et meie lähimineviku arhitektuur on paljuski teadvustamata, väärtustamata, kaitseta. Selles valguses kutsus Kultuuriministeerium ellu programmi „Eesti XX sajandi väärtusliku arhitektuuri kaardistamine ja analüüs“. Näitus “100 sammu…” on justkui omalaadne kokkuvõte sellest projektist, eesmärgiga kaardistada 20. sajandi olulisemad arhitektuuriilmingud.

Tänapäevane arhitektuuriajaloo käsitlus ei liigu enam ammu mööda tippe: väärtustatakse ka tüüpilist ja argiaarhitektuuri. Nii esinevad ka “100 sammus” kõrvuti silmapaistvad ja juba klassikaks saanud hooned ning meie igapäevane argikeskkond. Programm (ja nii ka näitus) käsitles perioodi 1870–1991. Kuna 20. sajandi füüsilist keskkonda on kõige rohkem mõjutanud tööstuse ja tehnoloogia areng ning sajandile iseloomulikud muutused ilmnesid arhitektuuris juba enne sajandivahetust, siis on algusdaatumiks valitud Eesti arengut oluliselt mõjutanud raudtee rajamine – 1870. Lõpudaatumiks sobis hästi 1991 kui ühe ajastu lõpp.

Milles seisneb 20. sajandi arhitektuuripärandi omapära võrreldes eelnevate sajanditega? Tehnoloogilised ja ühiskondlikud protsessid on 20. sajandi elukeskkonda radikaalselt muutnud tuues  kaasa arvukalt uusi hoonetüüpe, ehitusmaterjale ning tehnoloogiaid. Samas on 20. sajandi pärand terve sajandi lõikes väga mitmepalgeline. Sajandi alguses oli Eesti veel suuresti agraarühiskond: hoolimata linnastumisest ning tööstuse arengust suuremates keskustes domineerisid maal traditsioonilised eluviisid, hoonetüübid ja ehitusmaterjalid. Kõigest mõnikümmend aastat hiljem toimus aga radikaalne muutus: nõukogude ideoloogia kohaselt tuli likvideerida erinevused linna ja maa vahel ning ehituse täieliku industrialiseerimisega hakati seda ka usinalt teostama. Kõik see kajastub ka meie tänases ehitatud keskkonnas. Näitus on justkui väike spikker mille abil seda edaspidi lihtsam märgata ja väärtustada võiks olla.

20. sajandi arhitektuuri väärtusküsimus seisab tegelikult samal mõttelisel alusel, kui mis tahes ajastu ehituspärandi väärtus. Ükski hoone või ese ei ole iseenesest mälestis, vaid me mõtleme selle mälestiseks. Objektiivsete hinnangute andmiseks, kus ajaloolist väärtust on võimalik eristada isiklikust emotsionaalsest mälust, on vajalik teatud ajaline distants. 20. sajandi ehituspärandiga tegelemiseks on aeg küps.

Näituse 100 sammu ehk märksõnade hulgas on stiilid, hoonetüübid, ehitusmaterjalid, konkreetsed hooned, asulatüübid jne. Kindlasti ei ole see valik ainuvõimalik ega loetelu lõplik, laia haardega ülevaate annab siiski. Samas on pea iga märksõna taga terve uurimisvaldkond, millest võiks kirjutada vähemalt magistritöö. Suurem osa neist on täna veel kirjutamata.

 

Samme seadsid: Anneli Randla, Epp Lankots, Heiki Pärdi, Jaak Huimerind, Karen Jagodin, Leele Välja, Liina Jänes, Lilian Hansar, Mait Väljas, Maris Mändel, Mart Kalm, Oliver Orro, Triin Ojari
Kujundaja: Krista Aren
Kuraator: Leele Välja

    Muuseum on avatud:
    T – P 11:00 – 18:00
    E suletud

    29. ja 31. märtsil on muuseum suletud!

    Liitu meililistiga

  • Rotermanni soolaladu

    icon-youtubeicon-instagramF

    covid safe logo