Muuseumi ajalugu

Eesti Arhitektuurimuuseum asutati 1991. aasta 1. jaanuaril, poliitiliselt äreval ajal, mil läks veel enam kui pool aastat Eesti riigi taasiseseisvumiseni. Alates 1996. aastast tegutsetakse oma majas – üle saja aasta vanuses Rotermanni soolalaos, mis on Tallinna üks silmapaistvamaid tööstusarhitektuuri näiteid. Muuseumi eesmärgiks on tegutseda laial rindel ja pakkuda huviäratavat nii erialaspetsialistile, turistile kui koolilapsele. Muuseum suhtleb aktiivselt rahvusvahelises plaanis, olles rahvusvahelise arhitektuurimuuseumide ühenduse ICAM juhatuse liige, head suhted on nii Põhjamaade kui Euroopa arhitektuuriinstitutsioonidega.

Nagu enamik arhitektuurimuuseume maailmas keskendub ka Eesti Arhitektuurimuuseum 20. sajandi arhitektuuri kogumisele, uurimisele ja eksponeerimisele. Muuseumil on hea jooniste ja projektide arhiiv nii 1920.–1930. aastatest kui ka nõukogude perioodist, samuti fotokogu ning pidevalt täienev maketikogu. Suurem osa makettidest on eksponeeritud püsinäitusel „Elav ruum: sajand Eesti arhitektuuri“. Muuseumi jaoks on oluline ka aktiivne suhestumine kaasaja arhitektuuri temaatikaga, soov mõista ja uurida tänast elukeskkonda meie kiirelt muutuvas ajas. Näitused nii kohalikust arhitektuuriajaloost, rahvusvahelisest praktikast kui ka kõige kaasaegsemast, alles ideestaadiumis arhitektuurist on üks viis ruumi meie ümber märkama õppida.